Minust
Minu lugu algas vaikselt
Lapsepõlv oli minu jaoks ilus. Mitte sellepärast, et kõik olnuks täiuslik, vaid seetõttu, et juba varakult oskasin näha maailma teistmoodi. Ma ei olnud valjuhäälne ega püüdnud end kuuldavaks teha. Olin pigem vaikne, omaette, kuid mitte kurb ega katkine.
Mulle meeldis kuulata vaikust, sest just seal rääkis maailm minuga. Selgemalt kui ükski hääl kunagi suutnuks.
Juba väikesena tundsin, et olemas on midagi enamat. Midagi, mida paljud ei näe, aga mida mina tajusin kogu oma olemusega. See ei olnud mulle kunagi uskumise küsimus. Jumal, Universum, Allikas – see oli sama loomulik kui hingamine.
Olen ülitundlik. Aastatega olen mõistnud, et see pole koorem, vaid kingitus. See on avatus elu sügavusele, inimese hinge peenetele kihtidele, nähtamatule maailmale, mis on alati siin.
Tänu sellele tundlikkusele ei tunne ma end hästi suurtes rahvahulkades. Kui mina loon ruumi, kui hoian ja juhatan, siis tunnen end omal kohal. Aga muidu valin vaikuse, looduse ja oma mõtted. Seal, kus kõik on päris.
Ma tajun asju. Ma ei ole seda õppinud, see ei ole “oskuste pagas”. See lihtsalt on. Nagu valgus, mis tuleb mõnesse inimesesse vaiksemalt ja mõnesse eredamalt – minu sees on see valgus olnud kogu aeg. Mõnikord on see valgus olnud ka tulekahjuks, sest kõik tundub tugevam, valjem, sügavam. Aga ma tõusen alati. Olen seda varemgi teinud, korduvalt. Mida rohkem maailm mind proovile paneb, seda rohkem ma mäletan, miks ma tulin siia.
Ma tulin looma armastust. See on mu südame kõige puhtam soov. Mitte lihtsalt suhetes, vaid kõikjal – maailmas, inimeste sees, nende pilkudes, hetkedes, igapäevases elus, mida nad ise enam ei näe, sest nad on mattunud programmide alla, mida neile lapsepõlves õpetati.
Mindki õpetati – nagu meid kõiki. Õpetati, et kaal määrab ilu. Et vaikne olemine on veider. Et tundlikkus on nõrkus. Et sa pead sobituma. Aga mina ei tahtnud sobituda – ma tahtsin mäletada. Ja nüüd ma mäletan.
Ma ei ole teistest vägevam. Mitte keegi ei ole. Kui keegi arvab, et on “võimetega” või “väekam” kui keegi teine – siis ta on kõige enam eksinud. Sest see on ego, mitte vägi. Me oleme kõik valgusest – kõik oleme tulnud siia sama allika seest, kandma oma tõde, mitte üksteist üle trumpama.
Minu tee ei ole olnud lihtne, aga see on olnud tõeline. Ja nüüd, kui ma seisan sellel teel avatud silmade ja südamega, tean ma kindlalt – ma tulin siia, et aidata teistel ennast mäletada. Mitte õppida midagi uut, vaid meenutada seda, kes nad tegelikult on.