Minust
Ma olen alati tundnud, et mu lapsepõlv oli ilus. Mitte sellepärast, et kõik oleks olnud täiuslik, vaid sellepärast, et ma oskasin juba varakult näha maailma läbi teistsuguse valguse. Olin vaikne laps. Mitte kurb ega katkine, vaid lihtsalt… omaette. Mulle meeldis kuulata vaikust, sest vaikuses rääkis maailm minuga selgemalt kui ükski hääl kunagi suutnuks.
Ma uskusin pisikesest peale, et olemas on midagi suuremat – midagi, mida kõik ei näe, aga mida mina tundsin nagu omaenda hinge. Minu jaoks ei olnud see kunagi küsimus, kas Jumal või Universum on olemas. See oli nagu hingamine – loomulik, vaieldamatu.
Olen ülitundlik. See ei ole koorem, vaid kingitus. Aga see tähendab ka, et ma ei tunne end hästi suurtes rahvahulkades. Kui ma just ise ei loo ruumi, ei hoia ruumi, ei juhata seda – siis eelistan ma pigem olla üksi, olla looduses, olla oma mõtetes ja tunnetes, seal, kus kõik on päris.
Ma tajun asju. Ma ei ole seda õppinud, see ei ole “oskuste pagas”. See lihtsalt on. Nagu valgus, mis tuleb mõnesse inimesesse vaiksemalt ja mõnesse eredamalt – minu sees on see valgus olnud kogu aeg. Mõnikord on see valgus olnud ka tulekahjuks, sest kõik tundub tugevam, valjem, sügavam. Aga ma tõusen alati. Olen seda varemgi teinud, korduvalt. Mida rohkem maailm mind proovile paneb, seda rohkem ma mäletan, miks ma tulin siia.
Ma tulin looma armastust. See on mu südame kõige puhtam soov. Mitte lihtsalt suhetes, vaid kõikjal – maailmas, inimeste sees, nende pilkudes, hetkedes, igapäevases elus, mida nad ise enam ei näe, sest nad on mattunud programmide alla, mida neile lapsepõlves õpetati.
Mindki õpetati – nagu meid kõiki. Õpetati, et kaal määrab ilu. Et vaikne olemine on veider. Et tundlikkus on nõrkus. Et sa pead sobituma. Aga mina ei tahtnud sobituda – ma tahtsin mäletada. Ja nüüd ma mäletan.
Ma ei ole teistest vägevam. Mitte keegi ei ole. Kui keegi arvab, et on “võimetega” või “väekam” kui keegi teine – siis ta on kõige enam eksinud. Sest see on ego, mitte vägi. Me oleme kõik valgusest – kõik oleme tulnud siia sama allika seest, kandma oma tõde, mitte üksteist üle trumpama.
Minu tee ei ole olnud lihtne, aga see on olnud tõeline. Ja nüüd, kui ma seisan sellel teel avatud silmade ja südamega, tean ma kindlalt – ma tulin siia, et aidata teistel ennast mäletada. Mitte õppida midagi uut, vaid meenutada seda, kes nad tegelikult on.